Frailejon siin, frailejon seal

Natuke enne päris hommikut läks uni. Tegelikult magada oleks tahtnud veel küll, aga ühel hetkel on külm ning järgmisel hetkel hakkab päike telki soojendama. Kaerahelveste ja pähklisegu veega kokku miksides selgus aga linnainimeste esimene möödapanek - ööseks ei ole soovitav priimust lageda taeva alla tuulduma jätta, kui mingisugust leeki tahta balloonist hommikul kätte saada. Küll sai balooni keeratud ühte pidi ja teist pidi ja proovitud kogu kupatust põlema panna. Ei miskit.

Õnneks olid hollandlased meile maha ärinud mitte ühe, aga lausa kaks gaasiballooni ning käiku läks järgmine. Taustaks ilma ühegi pilveta päikseline hommik. Natuke sai menüüd varieerida - mõni hommik oli õunapuder, mõni hommik rosina, mõni hommik keetsime hoopis müsli pudruks. Sugugi mitte erakordne polnud ka vahelduse mõttes soolase riisipaja hävitamine. Igatahes tundus päev imeline ning oma marsruuti ratsionaalselt hinnates otsustasime telgi jätta laagripaika, teha järvele ring peale ning see järel ronida ühe napilt üle 5000m kõrguse kivise künka otsa (paistab peaaegu ülemise foto paremal küljel).

Korralik kivikamakate vahel turnimine alguseks. Taustamuusikaks kõlasid iga mõne aja tagant varingukõminad, joogipudeleid sai täita ja nägu värskendada paari samblasema järvenõlva ääres.

Teatmikujuttu ka. Ülepeakõrgune päevalille ja kaktuse hübriid frailejon on põhimõtteliselt ainus taim, mis ekvaatorilähedastes mägedes sellises kõrguses kasvab. Tegemist on ülimalt fotogeenilise olendiga, mille taustal võiks lõpmata hulgal selfisid teha :) Nii nunnud ning isegi närtsinu ja kuivanuna ilmeline vaatepilt.

Ennelõunane selge taevas hakkas vaikselt pilvinema ning hommikul ronimiseks välja valitud kaljunukk mattuma udu sisse. Kivised nõlvad olid kohati libeded ka, aga nii huvi pärast hakkasime üles poole astuma - vähemalt nii kaua, kuni ilm kannatab ja kuni jätkub enesekindlust aimata, kuhu poole laagriplats jäi.

Udu sees näeb kõik ühesugune välja ja kui silmad kinni ümber enda pöörata lugematu arv kordi, siis ega lõpuks aru ei saa, kuhu poole jääb põhi või järv või kust poolt sai tuldud. Enne tagasipöördumist näitas gps 5011m, tippu polnud enam näha.

Hea trikk on kuvanud liustikuojade sänge mööda matkata. Väiksematest kividest laotud 'teeviidad' olid kohati harvad ning udus ka kehvasti näha. Aga millised vaated!

Laguna de La Plaza

Hommikuseks intsidendiks tuli tegeleda kohalike väljapressimismeetoditega. Nimelt on rahvuspargis telkimine tasuta, aga peale oranži Marmoti kokkupakkimist tuli refugio uskehoidja meilt raha küsima - et vaja maksta 5000 kohalikku ühikut ja nii on. Turisti stiilis silmade pööritamise ning teistelt telkijatelt nõu küsimise järel kehitasime refugiopidajale õlgu, seletasime midagi eesti keeles vastu (see taktika töötab alati!) ning hakkasime astuma. Pea kahe tunnise mõõduka tõusu võtmise järel avanesid sellised vaated.

Vahele peab rääkima ka natuke teatmikujuttu: PNN el Cocuy tehti turistidele lahti 7 aastat tagasi, kui Kolumbia peaminister otustas, et sellisest looduskaunist kohast tuleb geriljad ja paramilitaristid minema lüüa, ametlik sõjavägi peale saata ning senine narkopõld trekkimisparadiisiks muuta. Isegi kui see jääb tolle ministri ainsaks meeldejäävaks teoks, on mees märgi maha saanud ning maailm sellest absoluutselt parem koht. Nii ühes kui teises riigis matkanuna on väga raske sellele pärapõrgus asuvale mäeahelikule midagi vastu panna. Kui kõrgushaiguse probleeme pole ning ära ei hirmuta ka fakt, et ebaõnne korral tuleb sealsetelt matkaradadelt ainult omal jalal või heal juhul eesli seljas tsvilisatsiooni tagasi saada (helikopteriteenust EI ole, sest nädalase kõndimise ulatuses pole ühtegi sobivat maandumispaika), peab Cocuys elu jooksul vähemalt korra ära käima. Täiesti mõistan kanadalasi, kes oma kambaga viiendat talve piirkonda väisasid... Cocuysse satub aasta jooksul umbes 4000 matkaselli ehk napilt 10 inimest päevas. Üldiselt on suhteliselt väljakutsuv kedagi Cocuy radadel päeva jooksul näha, kõndida saab suurema osa ajast uhkes üksinduses, kui patrullikauboi või kaks välja arvata, kes oma hobuste seljas kapates rahvuspargil silma peal hoiavad. 

Iga järgmine vaade oli imelisem kui eelmine. Siinsed fotod on tegelikult kirjeldamatult ülekohtune El Cocuy tegeliku väljanägemise suhtes. 

Oja ääres tegime energiabatoonipausi ning täiendasime oma joogivarusid. Samblased ja täiesti sametised mättad olid väikeseks siestaks ideaalsed ja ausalt öelda oli tol hetkel küll tunne, et kui palju parem saab elu üldse olla? Huvitav oli ka see, et kogu matkaraja äärne loodus oli täiesti puhas. Ei mingit läbu, kommipabereid, pudelikorke või muud ökoloogilisemat jääknähtust. Oma prügi veab igaüks ise kaasa. Hambaid pestakse ja muid ihuhädasid leevendatakse järvest võimalikult kaugel, ujumine sellistes kristallselgetes järvedes ei ole üldiselt kohane, kohati keelatud (tegelikult tähendaks see talisuplust, sest vesi on külmem kui külm!)

Vesi oli parem kui Evian. 

Plaan oli järgmiseks õhtuks jõuda Plaza järve äärde. Plaan realiseerus 100%.Veidi sai ülehinnatud tempot, millega nendes mägedes liigutakse, mistõttu võtsime vastu suht tervemõistusliku otsuse, et pimedani seiklemise asemel paneme telgi pealelõunal püsti, sööme kõhu täis ning naudime lihtsalt vaateid.

Telkimiskohta andis kombineerida. Lagedam plats oli välistatud, sest öösiti huilgab mägedes tuul ning kui vihma ja lund ka veel sajab, on iga kivi tuule kaitseks igati abiks. Nii mõõtsime risti ja põiki igasuguseid kivimüüride vahesid ning paigutasime oma pisikese telgi konkreetselt kõige suuremate kivide varju.

Pimedaks läheb vara. Kella 5-6 vahel on viimane aeg potis makarone või riisi keeta ning tunnike hiljem on juba kottpime. Õhtusöögiks kogunes järve äärde ca 10 telgiseltskonda ehk paarkümend inimest. Nemad olid ka ainsad, keda kogu päeva jooksul õnnestus trehvata.

Piimaautost Pan de Azucari

Hommikul kl 4:30 oli äratus. Kiire jääliustiku temperatuuriga värskendus duši all, fliisid-püksid selga jalga ning vaikne hiilimine külalistemajast tänavanurgale legendaarset piimaautot ootama. Lechero järjekorras oli peale meie veel paar matkaselle ning rahvariietes pika musta patsiga kohalik lüpsitädi.

Kl 5 polnud ei piima ega muust autost kippu ega kõppu. Pimeduses tänavaserval kükitamine ja külmetamine (Guican asub ikkagi 2950m kõrgusel Andides) lõppes täpselt poole tunni pärast, kui käiguvaehtuslogin kostma hakkas ning majanurga tagant ralliv kastikas tänavale keeras. Juht hüppas maha, uuris kiirelt, millse teeotsani vaja sõidutada ning andis viipekeeles mõista, et tuleb kasti hüpata. Piimatünnide vahele.

Kaubiku kastis saime loksuda kaks tundi. Selle aja jooksul transporditi klassitäit 2-6 aastaseid lapsi kooli (?), prusse ühest talust teise, mingeid viljasaadusi, piima iseenesestmõistetavalt.

Minu jaoks tekitasid aga absoluutselt kõige rohkem meelelahutust kohalikud kauboid - nagu sajandialguse hollywoodi filmidest oma nahksaabaste, pontšode, kaabude ja üle õla visatud rahavamustris pleedidega. Ma arvan, et pool sierra nevada tolmavast külateest istusin piimapüttidel kõrvuti maailma kõige ilusama hobusetaltsutajaga :D Ilma naljata, Ladina-Ameerika Paul Newmani kehastus isiklikult, meenutas veidi Gael Garcia Bernali vanemat venda. Kui mehed alati kommenteerivad, et kolumbialannad on maailma ilusaimad naised (Shakira, Sofia Vergara jt) ja kui mehed on samaväärsed, siis mul tekkis küsimus, et kui Kolumbias peaks sündima mõni kole inimene, siis kuhu ta pannakse? Mingisugused lumiste mäetippude vaated oli selle kõrval täiesti kolmandajärguline teema! Igatahes, pildistama oleks pidanud niisama tõtt vahtimise asemel, sest ilmselgelt ei avaldanud kaks europiidi lassotajatele nii palju muljet, et meid Cocuy teeotsani saata. Kastiauto küüdi jagamine jäigi kõigest põgusaks varahommikuseks kõrghetkeks. Aga no nalja kui palju. Kastist maha hüpates itsitasime sõbrantsiga hilisteismeliste moodi ikka tükk aega.

Ühel hetkel aga lükati meid auto pealt maha, korjati raha ning siis tuli kott selga vinnata. Paari tunniga olime Laguna Pintada ääres 4000m kõrgusel. El Cocuy ongi selle poolest päris eriline, et suur osa rahvuspargi maaalast ning praktiliselt kogu matkamarsruut paikneb 4-5000m kõrgusel. Liiga kiiresti ei saa raja alguses tõise võtta, sest põhja-lõuna suunalisest mäeahelikust ida poole matkates ei teki mingit võimalust alla 4000m tulla, juhuks kui enesetunne kehvaks peaks keerama. Meie alustasime oma U-kujulist tiiru Cocuy lõunaosast, et siis üle kuru ronides mõned päevad aheliku teisel nõlval ja orgudes matkata.

Laguna Pintada on vast ainus kommertspunkt piirkonnas. Niivõrd kuivõrd saab kommertsiks kutsuda lamedaks magatud telkimisplatsi, väikest pesu- ja söögiruumiga onni ning ülemiljonidollari vaatega puhkamispinke. Telkimisplatsi esimeseks 'featuuriks' oli kiviaega meenutavad ringikujulised madalad müürid, mida iga järgmine telkija tuuletakistuseks kõrgemaks kasvatas. Tundus alguses natukse show-off'i moodi asi, aga kui õhtu saabudes tuuleiilid üha tugevamaks muutusid ning telk laperdama hakkas, saime poindile pihta. Kõik vähegi lahtisemad asjad tuli telki sisse tõsta, kõik nöörid ja vaiad pingule tõmmata ning soojemad riided selga ajada. Et natukene sooja saada, matkasime pealelõunaseks ajaviiteks mööda Pan de Azucari nõlva üles. Tegemist on ühe kõrgeima tipuga Cocuys ning mille otsa üldiselt minnakse köies, kasside jm elementaarse ronimisatribuutikaga. Meil oli mõte lihtsalt kõrgusega veidi harjuda ning pilvepiir ära katsuda. Mõeldud tehtud.

Cabanasse tagasi, leidsime eest seltskonna Kanada seiklejaid, kes Cocuys juba viiendat korda. Pärimise peale, et kuidas nii ja kas maailmas siis muid kohti rohkem pole, kuhu minna, vastasid tüübid konkreetselt EI. Ühtlasi kirjeldasid oma eelmise aasta udus ära eksimise elamust, andisd vihjeid telkimise kohta ning kinnitasid varem kohatud hollandlaste juttu, et igalt poolt võib vett võtta ja ilma keetmata juua. (veetabletid jäid loomulikult kodust kaasa võtmata, polnud meeles neid ka San Gili apteekidest otsida ning otsustasime usaldada oma seedesüsteeme). Peale esimese õhtu kokkamist ja teekeetmist otsustasime igal juhul kütust säästa ning vaadata, kas läheb põhi alt või ei :)

Kell 7 õhtul oli pime, tuul huilgas ning peale endi magamiskotti mässimist tuli uni suht ruttu. Minul hakkas küll öösel pea tuikama ning varahommikuse nihelemise vahele lürpisin oma veeballoonist nii palju juua kui põis kannatas. Üldiselt sellises kõrguses tulevad peavalu ilmingud vähemalt minul liiga vähesest vedelikutarbimisest ning hommikul leppisime Evaga kokku, et motiveerime ennast vähemalt 2x2L paagitäit jooki päeva jooksul ära jooma. 

Hommik äratas muidugi miljonivaatega. No kuradi ilus on see kant ikka, (veel kaks aastat hiljem peab sama tunnistama). Isegi öine külmas magamine ja hommikul telgiseintelt jää kraapimine ei vähendanud emotsiooni ning kõhutunnet, et palju on küll nähtud, aga veel rohkem on nägemata.

Puder rosinatega ja Nescafe sisse ning siis oli minek.

Sierra Nevada del Cocuy eellugu

Kolumbia kaardiga on kõik muidu väga hästi, v.a asjaolu, et maanteede läbimise keskmine kiirus ei ole Euroopa mõistes mitte ühegi meile teadaoleva valemiga välja arvutatav. Mis tähendab, et näpuga kaardil mööda joont libistades tuleb harjumuspärane ajahinnang korrutada vähemalt 4-5, vahel veel suurema kordsega. San Gili oma ekspeditisooni alguspunktiks valides tundus, et kohalike teede võrgustik pakub ebastandardselt palju alternatiive Andideni jõudmiseks. Teisalt polnud tükk aega sattunud ette seika, mis kahte eestlast aeg-ajalt naiivitaride kategooriasse lahterdaks - ehk oli aeg :)

San Gilist El Cocuysse saamiseks tundus kahele pragmaatikule igati mõistlik leida kõige otsem tee. Kaardi järgi paistis lihtsalt nii mõttetu hakata kohaliku bussiga ringiga kohale loksuma, ükskõik kui võimsa sotsiaalantropoloogilise kogemusega see meid ka ei rikastaks. Kahjuks oli kohalike seast mõttekaaslaste leidmine päris keeruline ning päeva lõpuks tuli siiski lunastada tuusik marsruudile San Gil-Tunja-El Cocuy.

Kohale jõudsime varahommikul. Bussis tükk aega aru pidades, et kas maha minna El Cocuy külas või Guicanis, mis Lonely Planeti järgi pidi olema elavam asum, otsustasime viimase kasuks ning vinnasime seljakotid bussist päikesetõusu saatel maha.

Ausalt öelda NII vaikset Lõuna-Ameerika küla polnudki ammu kohanud :) Kl 7 hommikul oli vaevu hingelistki tänavatel ning mingisugusest matkakeskuse moodi kohast polnud aroomi ka. Kompenseerimist tahtis hoopis väss ja magamatus ning esimese asjana võtsime terrassiga toa mäenõlval asuva külalistemaja cabanas. Külma vee all sai pesta ning sume mägituuleke jahutas varahommikust kuumust päris hästi. Paaritunnine uni tegi imet.

Peale piimakohvist ja marmelaadisaiast hommikusööki ajasime jalad alla, et pealelõunaks oma matkakraam küla pealt kokku kaubelda ning õhtul esimese mägionni poole küüt organiseerida. Kirjade järgi pidi telgilaenutusi olema Guicanis mitu (osalt sellepärast Lonely Planet küla taevani ka kiidab) ning kõik vajaminev koha pealt saada. LP väidetele vastupidise tõestamine on viimastel aastatel muutunud üheks kõige lõbusamaks seltskonnamänguks ning ka Kolumbia reisiteatmikus ei tulnud ses osas pettuda! Käisime vist kõikidele tänavatele tiiru peale ning kui lõpuks kohalikust infopunktist (mis pigem meenutas ühe kirjutuslauaga garaaži) oma rahvusparki sisenemise load ja marsruudi regsitreerisime ja rohepruunis pehmemilitaarstiilis dressis ametnik meid pealaest jalatallani ära skaneeris, hispaaniakeelsete märkustega 'teil giidi ei olegi? te ikka teate kuhu lähete?' ja siis minu lonkavast espanjoolist aru sai, et chicadel on puudu telk ja priimus, otsustas mees vähem kommenteerida ja rohkem tegudele panustada. (Mainima peab ka ülipikka sekundi murdosa, kui ametnik passidega kuhugi 'koopiamasina juurde' kadus ja meid oma registreerimispunkrisse nõutult ootama jättis - digiajastul ei tule vahel meelde, et passi paberkoopiad maailma ääremaadel suhteliselt kasulik valuuta või kindlustus on).

10 minuti pärast oli jeep ukse all, käsuga peale hüpata. Algas ekskursioon 'presenteerime kahte chicat kõigile sugulastele ja sõpradele telgivaiade otsimise suitsukatte all'. Kuna ühel hetkel selline sebimine suht kontrollimatuks muutus, ütlesin tänusõnad selgitusega, et uurime ise asja edasi ja ehk sõidame hoopis Guicanist El Cocuysse probleemile lahendust otsima. 

Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Bussipeatusse kohaliku minivani marsruuti ja kellaaegu uurima minnes märkasime kahte suure seljakotiga 2m pikkust blondi ja päevitunud kutti. Ei mõelnud sekundit ka ning kiirelt sai meestel varrukast haaratud ja lahti läks küsitlus nende matkatrajektoori ja -tegevuste teemal. Selgus, et kaks hollandlast olid paar päeva Cocuys matkanud, siis hakanud ülemõistuse paha ning otsustanud paanikas mägedest tagasi tulla. Kogu varustus oli laenutatud kelletki Miguelilt ning et kui meil huvi, siis annavad järgijäänud matkatoidu, telgi ja gaasiballoonid meile.

Edasine oli koomilisem. Jalutasime meeste järel ühe kõrvaltänava maja plankaiani, kus koputuse peale tuli keegi mitte-Miguel, luugi lahti tegi ja meid oma reservuaati sisse lasi. Katusealuse all avanes päris sünge vaatepilt: potte ja priimuseid igas mõõdus, telgid nööri peal kuivamas, matkakeppe igast komplektist igale pikkusele jne. Selline tunne, nagu oleks sattunud REI või Snow+Rock outletti. Paradiis ühesõnaga. Palusime Miguelile helistada ja küsida, kas võime kotitäie varustust nädalaks ajaks endale laenutada ja mingis summas kokku leppida. Kuurist saime kõik vajaliku ning 30 euri eest ostsime ka hollandlaste toidulaadungi ära. Üks noormeestest oli küll kogu aeg sellist nägu, et viskab kohe pildi tasku. Meie vastava märkuse peale soovitasid Cocuy matka väga rahulikult ja mõistusega võtta - kõrgeks läheb järsult ning ida pool mäeahelikku ei ole kedagi ega midagi, sh mobiililevi, mis häda korral päästma tuleks.

Vedasime kogu matkatavaari oma külalistemaja toa põrandale ning lahti läks väiksemat sorti ekstreempakkimine. Kuidagi tuli väikestesse seljakottidesse mahutada kõik eluks vajaminev ja rohkem veel. Mina leiutasin mooduse, kuidas pott ja priimus ja paar kg kuivtoitu koos magamiskoti, mati ja riietega 40L sisse ära mahutada. Õnnestus, kuigi napilt. Eva sai telgi ja mõned konservid. Elu oli kaktus!

Õhtupikkune lebo Guicanis lõppes sellega, et tuvastasime El Cocuy rahvuspargi matkaraja algusse saamise mooduse - hommikul kell viis pidi kohalik piimaauto meid peatänava nurgal peale võtma ning õiges kohas kordiljeeride serval maha panema. Nii need asjad ladinamaades käivad :)

No-Bogota ja Si-San Gil

Ehk mis juhtub siis, kui jõuab uuesti kätte aeg 'üks kord aastas Lõuna-Ameerikasse vol 2013.' Pikka sissejuhatust ei tee, kes teab, teab niigi, kes ei tea, siis seekord oli tegelikult valida kahe idee vahel: kas põrutada Kolumbiasse või teha suurem tiir Venezuelas. Kolumbia ja seal elavad sõbrad seekord võitsid. Esimeseks nädalaks paariks liitus ka osa matkaklubist ehk Eva, et minu eksprompt stiilis ringikolamine ikka rohkem leviks :)

Kõikjalt saadud soovitusi Bogotast võimalikult kiiresti jalga lasta ei võtnud kaua analüüsida, ning et hommikuse 6:30 bussi peale jõuda, kimasime öisest lennujaamast otse hotelli magama.

Bogotas maandudes tekkis kaks reaktsiooni: 1) nii mõnus on jälle Lõuna-Ameerika kontinendil olla, 2) miks on igal tänavanurgal, viadukti ees ja taga, sildade otstes ja kõikides kesklinna bussipeatustes automaadiga sõjaväelane? Bogota bussijaam ise on pea rahvusvahelise lennujaama turvanõuetele vastav maja. Igal pool küsitakse passi ja pileteid ning lahkuvate busside ooteputkadesse lastakse ainult peale põhjalikku kontrolli. Bussipiletid on pigem odavad. Bussid ise enamasti mugavad, kuigi päris Tshiili ja Argentiina executive klassini ei küüni. 

Veidi struktuursema eeltöö tulemusena oli meil esimese asjana plaan arvutifriikide-nohikurežiim vahetada värske õhu mürgituse vastu ehk võtta suund Kolumbia seiklusspordipealinna San Gili poole.

Ekstreemmekasse oli turismipiibli järgi 6-7h sõitu; vastas tõele ning tervituseks võttis San Gil vastu oma 30 kraadise leitsakuga. Bussijaamast hotelli jalutades õnnestus peaaegu et päikesepiste saada. Temperatuuri erinevus veel 48h tagasi oli üle 40 kraadi ja seda negatiivses suunas...

Linnake ise paikneb Kolumbia keskosas kaheks jagunevate kordiljeeride vahel. Asumit peetakse riigi seiklusspordikeskuseks, sest lähedal on mäed, jõed, kaljud, ojad, tuul, vesi, koopad, hea ilm ja muretud inimesed. Misiganes harrastuste järgi isu on, kõike saab teha. Kuna San Gil asus kaardi järgi vaadates lähedal ka müstilisele Sierra Nevada del Cocuyle, otustasime esimestel päevadel teha midagi tsiviliil-metsiku kategooriast, enne totaalseks nomaadiks kehastumist. No et töörutiinist toimuks sujuv üleminek puhkuserutiinile või umbes nii.

San Gil International Hosteli omanike soovituste järgi tuli teha vähemalt kahte asja: koopamatk ja paragliding. 'Koopamatk' oli kirjelduse järgi poolepäevane jalutuskäik lähedalasuvasse kanjonisse, mille urgastes eelmisel sajandil kohailkud hõimud elasid, lisaks vahele natuke rapellingut ja mägijõgedes ujumist. Põhjalikud inimesed tutvusid enne üritusega liitumist ka  rajakirjeldusega ja panid tähele, et alguspunktist lõpp-punkti saamiseks tuli teha paar mitte-nii-igapäevast vettehüpet kanjonijõkke. Minu brünett pea sellise süvenemisega puhkuse ajal ei tegele ning palju blondim pea on tavaliselt veel muretum :) Pimedates ja märgades savikoobastes ringironimine ning mitmest kiftist kaljunukist köiega alla laskumine oli lihtsalt fun. Aga ühel hetkel kadus kõnevõime, kui pikajuukseline flöödimängijast matkajuht särgi seljast kooris, kogu tavaari oma veekindlasse seljakotti toppis ning meie väikesele seltskonnale käsu andis - seljakoti lennutab ta kohe kaljunukist alla jõkke ning me kõik peame järgi hüppama.

Ausalt, see ei olnud naljakas. Vähemalt tol momendil mitte. Eriti minu jaoks, kes ma esimese peaka julgesin basseiniservalt vette teha umbes 26. aastaselt, kõrgusekartus pealekauba. Matkajuht Jose tegi otsa lahti, seletas, et käed tuleb rinna juures vastu keha suruta, lugeda 1-2-3-and-jump. Kui kord minu kätte jõudis, mediteerisin selle kaljunuki pealt 6m alla vaadates ikka päris mõne minuti. Närvid lihtsalt ei keeldusid jalgu liigutamast. Aga hüpatud sai ning peale sukedumist jõekaldale ujudes tekkis tunne, et täitsa prooviks veel :)

Peale tunnist matkamist avaneski uus võimalus. Seekord kanjonijõkke, mida ülevalt kaljunuki pealt alla vaadates näha ei olnud. Tol momendil tekkis endal küll mõte, et pigem otsin muu viisi, kuidas sellest 'elamusest' pääseda, ja kindel olla, et ühes tükis end Eestisse tagasi lennutan. Vesi oli 15m allpool ja minu jaoks lahendumatus võrrandis oli nii palju tundmatuid, et olin hetkelises paanikahoos vabatahtlikult esimesena valmis mitte pikalt mõtlema ja selle hullusega ühele poole saama. Andsin kõik üleliigse Jose veekindlasse kotti ning ronisin kaljuserva peale, et sealt ennast järgmisele, alt poolt paistvale kivinukile libistada ja sealt edasi sujuvalt jõkke.

Kaljusein oli aga libe ning et downward spiralit vältida, tuli ikkagi ennast seinast võimalikult kaugele tõugata ja alla jõkke sukelduda. Ma usun, et kõrvalt nägi see hirmsam välja kui tegelikult oli. Igatahes kadus sõbrantsil igasugune isu minu trikki järgi teha ning seal me siis mitmekesi mediteerisime päris tükk aega. Lõpuks sai Josel ja teistel pealtvaatajatel lõbu otsa ning kollektiivse ergutushüüde taustal hüppas kogu järelejäänud seltskond alla jõeorgu. Ei saa öelda, et igav päev oleks olnud!

Päevased elamused vahetasime õhtul kohalikust kakaost tehtud brownide, turult hangitud imenimeliste puuviljade, õlle ja kohvi vastu. Programmi kuulus veel jalutuskäik ümberkaudsetes linnaosades, San Gili vaatamisväärsuste edetabelis esiotsas olevas looduspargis (mõttetu), mille tegi huvitavaks ainult jõuludest maha jäänud disneylikud looduskaunistused ja kõige Nabakovilikum bassein, mida oma silmaga näinud olen.

San Gili teine kaubamärk on paragliding. 30-40 minuti pikkune lend maksis 170 tuhat kohalikku raha, olles sellega vaieldamatult kõige kallim oma raha väärt aktiviteet Kolumbias. Chicamocha kanjoni kohal olevas tuulekoridoris kõiki mägesid, jõgesid ja külasid nagu peopesal näha oli nii meeldejääv elamus, et sinna kanti sattujatel soovitaks kindlasti eeskuju järgida. Instruktorid on profid ning kui esimesest kõhedustundest üle saab, teevad veel kirsiks tordil piruette ja spiraale nii, et hommikusöögimaitse suhu tuleb :)

Õhtuhämaruses ja veidi jahenenud kliimas ei ole aga muud teha, kui koahlike promillide maitse ära proovida. Kolumbia polnud selleks hetkeks veel sealsete kulinaaria-imedega suutnud üllatada ning alustuseks pakkus piisavat põnevust iga järgmine kahtlase välimusega puu- või põõsavili mida tuli TINGIMATA proovida. Minu vaieldamatuks lemmikuks ning stamp-joogiks muutus järgnevaks kuuks värskelt pressitud maracuya.