Hommikuseks intsidendiks tuli tegeleda kohalike väljapressimismeetoditega. Nimelt on rahvuspargis telkimine tasuta, aga peale oranži Marmoti kokkupakkimist tuli refugio uskehoidja meilt raha küsima - et vaja maksta 5000 kohalikku ühikut ja nii on. Turisti stiilis silmade pööritamise ning teistelt telkijatelt nõu küsimise järel kehitasime refugiopidajale õlgu, seletasime midagi eesti keeles vastu (see taktika töötab alati!) ning hakkasime astuma. Pea kahe tunnise mõõduka tõusu võtmise järel avanesid sellised vaated.
Vahele peab rääkima ka natuke teatmikujuttu: PNN el Cocuy tehti turistidele lahti 7 aastat tagasi, kui Kolumbia peaminister otustas, et sellisest looduskaunist kohast tuleb geriljad ja paramilitaristid minema lüüa, ametlik sõjavägi peale saata ning senine narkopõld trekkimisparadiisiks muuta. Isegi kui see jääb tolle ministri ainsaks meeldejäävaks teoks, on mees märgi maha saanud ning maailm sellest absoluutselt parem koht. Nii ühes kui teises riigis matkanuna on väga raske sellele pärapõrgus asuvale mäeahelikule midagi vastu panna. Kui kõrgushaiguse probleeme pole ning ära ei hirmuta ka fakt, et ebaõnne korral tuleb sealsetelt matkaradadelt ainult omal jalal või heal juhul eesli seljas tsvilisatsiooni tagasi saada (helikopteriteenust EI ole, sest nädalase kõndimise ulatuses pole ühtegi sobivat maandumispaika), peab Cocuys elu jooksul vähemalt korra ära käima. Täiesti mõistan kanadalasi, kes oma kambaga viiendat talve piirkonda väisasid... Cocuysse satub aasta jooksul umbes 4000 matkaselli ehk napilt 10 inimest päevas. Üldiselt on suhteliselt väljakutsuv kedagi Cocuy radadel päeva jooksul näha, kõndida saab suurema osa ajast uhkes üksinduses, kui patrullikauboi või kaks välja arvata, kes oma hobuste seljas kapates rahvuspargil silma peal hoiavad.
Iga järgmine vaade oli imelisem kui eelmine. Siinsed fotod on tegelikult kirjeldamatult ülekohtune El Cocuy tegeliku väljanägemise suhtes.
Oja ääres tegime energiabatoonipausi ning täiendasime oma joogivarusid. Samblased ja täiesti sametised mättad olid väikeseks siestaks ideaalsed ja ausalt öelda oli tol hetkel küll tunne, et kui palju parem saab elu üldse olla? Huvitav oli ka see, et kogu matkaraja äärne loodus oli täiesti puhas. Ei mingit läbu, kommipabereid, pudelikorke või muud ökoloogilisemat jääknähtust. Oma prügi veab igaüks ise kaasa. Hambaid pestakse ja muid ihuhädasid leevendatakse järvest võimalikult kaugel, ujumine sellistes kristallselgetes järvedes ei ole üldiselt kohane, kohati keelatud (tegelikult tähendaks see talisuplust, sest vesi on külmem kui külm!)
Vesi oli parem kui Evian.
Plaan oli järgmiseks õhtuks jõuda Plaza järve äärde. Plaan realiseerus 100%.Veidi sai ülehinnatud tempot, millega nendes mägedes liigutakse, mistõttu võtsime vastu suht tervemõistusliku otsuse, et pimedani seiklemise asemel paneme telgi pealelõunal püsti, sööme kõhu täis ning naudime lihtsalt vaateid.
Telkimiskohta andis kombineerida. Lagedam plats oli välistatud, sest öösiti huilgab mägedes tuul ning kui vihma ja lund ka veel sajab, on iga kivi tuule kaitseks igati abiks. Nii mõõtsime risti ja põiki igasuguseid kivimüüride vahesid ning paigutasime oma pisikese telgi konkreetselt kõige suuremate kivide varju.
Pimedaks läheb vara. Kella 5-6 vahel on viimane aeg potis makarone või riisi keeta ning tunnike hiljem on juba kottpime. Õhtusöögiks kogunes järve äärde ca 10 telgiseltskonda ehk paarkümend inimest. Nemad olid ka ainsad, keda kogu päeva jooksul õnnestus trehvata.