Hommikul kl 4:30 oli äratus. Kiire jääliustiku temperatuuriga värskendus duši all, fliisid-püksid selga jalga ning vaikne hiilimine külalistemajast tänavanurgale legendaarset piimaautot ootama. Lechero järjekorras oli peale meie veel paar matkaselle ning rahvariietes pika musta patsiga kohalik lüpsitädi.
Kl 5 polnud ei piima ega muust autost kippu ega kõppu. Pimeduses tänavaserval kükitamine ja külmetamine (Guican asub ikkagi 2950m kõrgusel Andides) lõppes täpselt poole tunni pärast, kui käiguvaehtuslogin kostma hakkas ning majanurga tagant ralliv kastikas tänavale keeras. Juht hüppas maha, uuris kiirelt, millse teeotsani vaja sõidutada ning andis viipekeeles mõista, et tuleb kasti hüpata. Piimatünnide vahele.
Kaubiku kastis saime loksuda kaks tundi. Selle aja jooksul transporditi klassitäit 2-6 aastaseid lapsi kooli (?), prusse ühest talust teise, mingeid viljasaadusi, piima iseenesestmõistetavalt.
Minu jaoks tekitasid aga absoluutselt kõige rohkem meelelahutust kohalikud kauboid - nagu sajandialguse hollywoodi filmidest oma nahksaabaste, pontšode, kaabude ja üle õla visatud rahavamustris pleedidega. Ma arvan, et pool sierra nevada tolmavast külateest istusin piimapüttidel kõrvuti maailma kõige ilusama hobusetaltsutajaga :D Ilma naljata, Ladina-Ameerika Paul Newmani kehastus isiklikult, meenutas veidi Gael Garcia Bernali vanemat venda. Kui mehed alati kommenteerivad, et kolumbialannad on maailma ilusaimad naised (Shakira, Sofia Vergara jt) ja kui mehed on samaväärsed, siis mul tekkis küsimus, et kui Kolumbias peaks sündima mõni kole inimene, siis kuhu ta pannakse? Mingisugused lumiste mäetippude vaated oli selle kõrval täiesti kolmandajärguline teema! Igatahes, pildistama oleks pidanud niisama tõtt vahtimise asemel, sest ilmselgelt ei avaldanud kaks europiidi lassotajatele nii palju muljet, et meid Cocuy teeotsani saata. Kastiauto küüdi jagamine jäigi kõigest põgusaks varahommikuseks kõrghetkeks. Aga no nalja kui palju. Kastist maha hüpates itsitasime sõbrantsiga hilisteismeliste moodi ikka tükk aega.
Ühel hetkel aga lükati meid auto pealt maha, korjati raha ning siis tuli kott selga vinnata. Paari tunniga olime Laguna Pintada ääres 4000m kõrgusel. El Cocuy ongi selle poolest päris eriline, et suur osa rahvuspargi maaalast ning praktiliselt kogu matkamarsruut paikneb 4-5000m kõrgusel. Liiga kiiresti ei saa raja alguses tõise võtta, sest põhja-lõuna suunalisest mäeahelikust ida poole matkates ei teki mingit võimalust alla 4000m tulla, juhuks kui enesetunne kehvaks peaks keerama. Meie alustasime oma U-kujulist tiiru Cocuy lõunaosast, et siis üle kuru ronides mõned päevad aheliku teisel nõlval ja orgudes matkata.
Laguna Pintada on vast ainus kommertspunkt piirkonnas. Niivõrd kuivõrd saab kommertsiks kutsuda lamedaks magatud telkimisplatsi, väikest pesu- ja söögiruumiga onni ning ülemiljonidollari vaatega puhkamispinke. Telkimisplatsi esimeseks 'featuuriks' oli kiviaega meenutavad ringikujulised madalad müürid, mida iga järgmine telkija tuuletakistuseks kõrgemaks kasvatas. Tundus alguses natukse show-off'i moodi asi, aga kui õhtu saabudes tuuleiilid üha tugevamaks muutusid ning telk laperdama hakkas, saime poindile pihta. Kõik vähegi lahtisemad asjad tuli telki sisse tõsta, kõik nöörid ja vaiad pingule tõmmata ning soojemad riided selga ajada. Et natukene sooja saada, matkasime pealelõunaseks ajaviiteks mööda Pan de Azucari nõlva üles. Tegemist on ühe kõrgeima tipuga Cocuys ning mille otsa üldiselt minnakse köies, kasside jm elementaarse ronimisatribuutikaga. Meil oli mõte lihtsalt kõrgusega veidi harjuda ning pilvepiir ära katsuda. Mõeldud tehtud.
Cabanasse tagasi, leidsime eest seltskonna Kanada seiklejaid, kes Cocuys juba viiendat korda. Pärimise peale, et kuidas nii ja kas maailmas siis muid kohti rohkem pole, kuhu minna, vastasid tüübid konkreetselt EI. Ühtlasi kirjeldasid oma eelmise aasta udus ära eksimise elamust, andisd vihjeid telkimise kohta ning kinnitasid varem kohatud hollandlaste juttu, et igalt poolt võib vett võtta ja ilma keetmata juua. (veetabletid jäid loomulikult kodust kaasa võtmata, polnud meeles neid ka San Gili apteekidest otsida ning otsustasime usaldada oma seedesüsteeme). Peale esimese õhtu kokkamist ja teekeetmist otsustasime igal juhul kütust säästa ning vaadata, kas läheb põhi alt või ei :)
Kell 7 õhtul oli pime, tuul huilgas ning peale endi magamiskotti mässimist tuli uni suht ruttu. Minul hakkas küll öösel pea tuikama ning varahommikuse nihelemise vahele lürpisin oma veeballoonist nii palju juua kui põis kannatas. Üldiselt sellises kõrguses tulevad peavalu ilmingud vähemalt minul liiga vähesest vedelikutarbimisest ning hommikul leppisime Evaga kokku, et motiveerime ennast vähemalt 2x2L paagitäit jooki päeva jooksul ära jooma.
Hommik äratas muidugi miljonivaatega. No kuradi ilus on see kant ikka, (veel kaks aastat hiljem peab sama tunnistama). Isegi öine külmas magamine ja hommikul telgiseintelt jää kraapimine ei vähendanud emotsiooni ning kõhutunnet, et palju on küll nähtud, aga veel rohkem on nägemata.
Puder rosinatega ja Nescafe sisse ning siis oli minek.