Kolumbia kaardiga on kõik muidu väga hästi, v.a asjaolu, et maanteede läbimise keskmine kiirus ei ole Euroopa mõistes mitte ühegi meile teadaoleva valemiga välja arvutatav. Mis tähendab, et näpuga kaardil mööda joont libistades tuleb harjumuspärane ajahinnang korrutada vähemalt 4-5, vahel veel suurema kordsega. San Gili oma ekspeditisooni alguspunktiks valides tundus, et kohalike teede võrgustik pakub ebastandardselt palju alternatiive Andideni jõudmiseks. Teisalt polnud tükk aega sattunud ette seika, mis kahte eestlast aeg-ajalt naiivitaride kategooriasse lahterdaks - ehk oli aeg :)
San Gilist El Cocuysse saamiseks tundus kahele pragmaatikule igati mõistlik leida kõige otsem tee. Kaardi järgi paistis lihtsalt nii mõttetu hakata kohaliku bussiga ringiga kohale loksuma, ükskõik kui võimsa sotsiaalantropoloogilise kogemusega see meid ka ei rikastaks. Kahjuks oli kohalike seast mõttekaaslaste leidmine päris keeruline ning päeva lõpuks tuli siiski lunastada tuusik marsruudile San Gil-Tunja-El Cocuy.
Kohale jõudsime varahommikul. Bussis tükk aega aru pidades, et kas maha minna El Cocuy külas või Guicanis, mis Lonely Planeti järgi pidi olema elavam asum, otsustasime viimase kasuks ning vinnasime seljakotid bussist päikesetõusu saatel maha.
Ausalt öelda NII vaikset Lõuna-Ameerika küla polnudki ammu kohanud :) Kl 7 hommikul oli vaevu hingelistki tänavatel ning mingisugusest matkakeskuse moodi kohast polnud aroomi ka. Kompenseerimist tahtis hoopis väss ja magamatus ning esimese asjana võtsime terrassiga toa mäenõlval asuva külalistemaja cabanas. Külma vee all sai pesta ning sume mägituuleke jahutas varahommikust kuumust päris hästi. Paaritunnine uni tegi imet.
Peale piimakohvist ja marmelaadisaiast hommikusööki ajasime jalad alla, et pealelõunaks oma matkakraam küla pealt kokku kaubelda ning õhtul esimese mägionni poole küüt organiseerida. Kirjade järgi pidi telgilaenutusi olema Guicanis mitu (osalt sellepärast Lonely Planet küla taevani ka kiidab) ning kõik vajaminev koha pealt saada. LP väidetele vastupidise tõestamine on viimastel aastatel muutunud üheks kõige lõbusamaks seltskonnamänguks ning ka Kolumbia reisiteatmikus ei tulnud ses osas pettuda! Käisime vist kõikidele tänavatele tiiru peale ning kui lõpuks kohalikust infopunktist (mis pigem meenutas ühe kirjutuslauaga garaaži) oma rahvusparki sisenemise load ja marsruudi regsitreerisime ja rohepruunis pehmemilitaarstiilis dressis ametnik meid pealaest jalatallani ära skaneeris, hispaaniakeelsete märkustega 'teil giidi ei olegi? te ikka teate kuhu lähete?' ja siis minu lonkavast espanjoolist aru sai, et chicadel on puudu telk ja priimus, otsustas mees vähem kommenteerida ja rohkem tegudele panustada. (Mainima peab ka ülipikka sekundi murdosa, kui ametnik passidega kuhugi 'koopiamasina juurde' kadus ja meid oma registreerimispunkrisse nõutult ootama jättis - digiajastul ei tule vahel meelde, et passi paberkoopiad maailma ääremaadel suhteliselt kasulik valuuta või kindlustus on).
10 minuti pärast oli jeep ukse all, käsuga peale hüpata. Algas ekskursioon 'presenteerime kahte chicat kõigile sugulastele ja sõpradele telgivaiade otsimise suitsukatte all'. Kuna ühel hetkel selline sebimine suht kontrollimatuks muutus, ütlesin tänusõnad selgitusega, et uurime ise asja edasi ja ehk sõidame hoopis Guicanist El Cocuysse probleemile lahendust otsima.
Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Bussipeatusse kohaliku minivani marsruuti ja kellaaegu uurima minnes märkasime kahte suure seljakotiga 2m pikkust blondi ja päevitunud kutti. Ei mõelnud sekundit ka ning kiirelt sai meestel varrukast haaratud ja lahti läks küsitlus nende matkatrajektoori ja -tegevuste teemal. Selgus, et kaks hollandlast olid paar päeva Cocuys matkanud, siis hakanud ülemõistuse paha ning otsustanud paanikas mägedest tagasi tulla. Kogu varustus oli laenutatud kelletki Miguelilt ning et kui meil huvi, siis annavad järgijäänud matkatoidu, telgi ja gaasiballoonid meile.
Edasine oli koomilisem. Jalutasime meeste järel ühe kõrvaltänava maja plankaiani, kus koputuse peale tuli keegi mitte-Miguel, luugi lahti tegi ja meid oma reservuaati sisse lasi. Katusealuse all avanes päris sünge vaatepilt: potte ja priimuseid igas mõõdus, telgid nööri peal kuivamas, matkakeppe igast komplektist igale pikkusele jne. Selline tunne, nagu oleks sattunud REI või Snow+Rock outletti. Paradiis ühesõnaga. Palusime Miguelile helistada ja küsida, kas võime kotitäie varustust nädalaks ajaks endale laenutada ja mingis summas kokku leppida. Kuurist saime kõik vajaliku ning 30 euri eest ostsime ka hollandlaste toidulaadungi ära. Üks noormeestest oli küll kogu aeg sellist nägu, et viskab kohe pildi tasku. Meie vastava märkuse peale soovitasid Cocuy matka väga rahulikult ja mõistusega võtta - kõrgeks läheb järsult ning ida pool mäeahelikku ei ole kedagi ega midagi, sh mobiililevi, mis häda korral päästma tuleks.
Vedasime kogu matkatavaari oma külalistemaja toa põrandale ning lahti läks väiksemat sorti ekstreempakkimine. Kuidagi tuli väikestesse seljakottidesse mahutada kõik eluks vajaminev ja rohkem veel. Mina leiutasin mooduse, kuidas pott ja priimus ja paar kg kuivtoitu koos magamiskoti, mati ja riietega 40L sisse ära mahutada. Õnnestus, kuigi napilt. Eva sai telgi ja mõned konservid. Elu oli kaktus!
Õhtupikkune lebo Guicanis lõppes sellega, et tuvastasime El Cocuy rahvuspargi matkaraja algusse saamise mooduse - hommikul kell viis pidi kohalik piimaauto meid peatänava nurgal peale võtma ning õiges kohas kordiljeeride serval maha panema. Nii need asjad ladinamaades käivad :)