Manuel Antonio on Kostariika promotud turimsiatraktsioonide top kolmes päris kindlasti. Koht jääb lõunaosariikidest põhja seigeldes mugavalt tee peale ning kuigi on tegemist mõned kilomeetrid pika rannariba ja looduskaitsealaga, mis ümbritsetud lugematute restoranide, baaride ja hotellidega, tasub linnas paar ööd veeta.

Esimene põhjus MAs peatumiseks on vaated. Absoluutselt kõikidel majutusasutustel on miljoni dollari panoraam Vaiksele ookeanile. Sinise ja rohelise värvi fännide jaoks on eranditut kõik toonid esindatud. Õhtupoolikul tuleb äikesevihma ja päikeseloojanguid saab nautida džunglipuhmaste all kokteile limpsides. Manjaana, täiega.

Teine põhjus MAs peatuda on kõik, mida annab süüa ja juua. Maailma parim ceviche, grillitud merepäritolu imed, naturaalsetest värsketest puuviljadest tehtud jookidest parem ei räägi... Kõikvõimalikes avalikes söögikohtades muidugi mängis õhtuti telku, eriti juhutudel, kui San Jose oma tiim parasjagu Boca Junioridega palli taga ajas.

Kõikide reisipiiblite järgi on MA aga külastamist väärt koht samanimelise rahvuspargi pärast. Kui päris aus olla, siis õhust üle lennates on vaade kenam ning ise pargist läbi jalutades tundus asi täiesti kahvatuna võrreldes Osa poolsaarega. Turiste on ka palju, isegi off-seasoni ajal.

Aga pluss poolele tuleb ikkagi midagi kanda - praktiliselt kõik ahviliigid on selles džunglis pildistamise kaugusel.

Üldiselt tuli pärdikutega olla ettevaatlik, sest tegelased kippusid minema viima igasuguse laokile jäetud kola. Manuel Antonio lahesoppi ujuma minnes oli igatahes kasulik oma riided kuskile kinni siduda või ära pakkida, et 1) ahvid 2) ooekanitõus neid minema ei viiks.

Üheks Lõuna-Ameerika missiooni osaks on a-la-tii olnud värskeltpressitud puuviljamahlade peaaegu maniakaalne manustamine. Alguse sai see kunagi apelsinidest (nii tavaline, aga siiski, kui hea!), liikudes üle mangodele-papaiadele. Vahepeal oli pikem afäär passiooniviljamahlaga. Costa Ricas muundus see ananassi omaks. Ikka hiiglama hea on see kraam teisel pool ookeani.

Teine teema on kohviga. Kui hommikuse värske jahvatuse aroom ajab hulluks ning kohvi ja kohvi maitsel teeb suu vahet, on Costa Rica üks parimaid paiku ennast kohvist umbe juua. Tõesõna, isegi odavate hostelite termosvaatidest sai hommikuti, lõunati ja isegi õhtuooteks absoluutselt esmaklassilist kraami. Tegelikult oli see mõnevõrra üllatav, sest naaberriik Kolumbia on küll kuulus Colombia oa maa, aga head kohvi selles riigis juua on väga keeruline. Kas põhjuseks väiksem Arabica eksport (Costa Ricas kasvatatakse ainult seda oasorti) või nõudlikum kohalik klient, ei tea - igal juhul 'õnnestub' sealmaal vähem kui head kohvi saada üliharva.

Edasi kakao juurde. Naturaalses keskkonnas kasvanud värske kakao, sellest jahvatatud kakaomass ja sellest omakorda tehtud fondüü või šokolaadikook või kakaojook ise vajaks kirjakunsti asemel lõhna ning hamba all krõmpsuva konsistentsi edastamist. Ma ei raatsinud isegi oma muidu läbivettinud seljakotti peale reisi kaks nädalat pesta, sest ühes taskus üle piiri toodud kakaopakid olid matkavarustusele jätnud külge imelise aroomi. Ime, et Miami lennujaama narkokoerad selle peale hulluks ei läinud :) Ma küll oleks.

Ning lõpetuseks midagi mitte alla 18-aastastele. Koksid on ka head. Olles ise rohkem veinieelistaja ja mitte just maailma suurim alkoekspert, tundusid lõputud kokteilikaardid alguses pisut väsitavanagi. Aga no tõesti! Ma ei mäleta, kus või millal sellist Pina Coladat on tehtud, ühe dzungli kokteilimeister keeras parasjagu puu otsast alla kukkunud viljadest kõikvõimalikke hapusid ja magusaid mixe kokku, et kohati olid hommikud ohus! Troopikariikidega on õnneks aga see hea omadus, et alkohol aurustub kehast märkamatult ning pidevat 100% niiskust sisse hingates võiks kogu protsessi kirjeldada rohkem organismi puhastamise kui millegi üleliigse tarbimisena.

Lamorna

Cornwall

X-files

Manuel Antonio

Rahvusjookidest