Manuel Antonio on Kostariika promotud turimsiatraktsioonide top kolmes päris kindlasti. Koht jääb lõunaosariikidest põhja seigeldes mugavalt tee peale ning kuigi on tegemist mõned kilomeetrid pika rannariba ja looduskaitsealaga, mis ümbritsetud lugematute restoranide, baaride ja hotellidega, tasub linnas paar ööd veeta.

Esimene põhjus MAs peatumiseks on vaated. Absoluutselt kõikidel majutusasutustel on miljoni dollari panoraam Vaiksele ookeanile. Sinise ja rohelise värvi fännide jaoks on eranditut kõik toonid esindatud. Õhtupoolikul tuleb äikesevihma ja päikeseloojanguid saab nautida džunglipuhmaste all kokteile limpsides. Manjaana, täiega.

Teine põhjus MAs peatuda on kõik, mida annab süüa ja juua. Maailma parim ceviche, grillitud merepäritolu imed, naturaalsetest värsketest puuviljadest tehtud jookidest parem ei räägi... Kõikvõimalikes avalikes söögikohtades muidugi mängis õhtuti telku, eriti juhutudel, kui San Jose oma tiim parasjagu Boca Junioridega palli taga ajas.

Kõikide reisipiiblite järgi on MA aga külastamist väärt koht samanimelise rahvuspargi pärast. Kui päris aus olla, siis õhust üle lennates on vaade kenam ning ise pargist läbi jalutades tundus asi täiesti kahvatuna võrreldes Osa poolsaarega. Turiste on ka palju, isegi off-seasoni ajal.

Aga pluss poolele tuleb ikkagi midagi kanda - praktiliselt kõik ahviliigid on selles džunglis pildistamise kaugusel.

Üldiselt tuli pärdikutega olla ettevaatlik, sest tegelased kippusid minema viima igasuguse laokile jäetud kola. Manuel Antonio lahesoppi ujuma minnes oli igatahes kasulik oma riided kuskile kinni siduda või ära pakkida, et 1) ahvid 2) ooekanitõus neid minema ei viiks.