Üheks Lõuna-Ameerika missiooni osaks on a-la-tii olnud värskeltpressitud puuviljamahlade peaaegu maniakaalne manustamine. Alguse sai see kunagi apelsinidest (nii tavaline, aga siiski, kui hea!), liikudes üle mangodele-papaiadele. Vahepeal oli pikem afäär passiooniviljamahlaga. Costa Ricas muundus see ananassi omaks. Ikka hiiglama hea on see kraam teisel pool ookeani.

Teine teema on kohviga. Kui hommikuse värske jahvatuse aroom ajab hulluks ning kohvi ja kohvi maitsel teeb suu vahet, on Costa Rica üks parimaid paiku ennast kohvist umbe juua. Tõesõna, isegi odavate hostelite termosvaatidest sai hommikuti, lõunati ja isegi õhtuooteks absoluutselt esmaklassilist kraami. Tegelikult oli see mõnevõrra üllatav, sest naaberriik Kolumbia on küll kuulus Colombia oa maa, aga head kohvi selles riigis juua on väga keeruline. Kas põhjuseks väiksem Arabica eksport (Costa Ricas kasvatatakse ainult seda oasorti) või nõudlikum kohalik klient, ei tea - igal juhul 'õnnestub' sealmaal vähem kui head kohvi saada üliharva.

Edasi kakao juurde. Naturaalses keskkonnas kasvanud värske kakao, sellest jahvatatud kakaomass ja sellest omakorda tehtud fondüü või šokolaadikook või kakaojook ise vajaks kirjakunsti asemel lõhna ning hamba all krõmpsuva konsistentsi edastamist. Ma ei raatsinud isegi oma muidu läbivettinud seljakotti peale reisi kaks nädalat pesta, sest ühes taskus üle piiri toodud kakaopakid olid matkavarustusele jätnud külge imelise aroomi. Ime, et Miami lennujaama narkokoerad selle peale hulluks ei läinud :) Ma küll oleks.

Ning lõpetuseks midagi mitte alla 18-aastastele. Koksid on ka head. Olles ise rohkem veinieelistaja ja mitte just maailma suurim alkoekspert, tundusid lõputud kokteilikaardid alguses pisut väsitavanagi. Aga no tõesti! Ma ei mäleta, kus või millal sellist Pina Coladat on tehtud, ühe dzungli kokteilimeister keeras parasjagu puu otsast alla kukkunud viljadest kõikvõimalikke hapusid ja magusaid mixe kokku, et kohati olid hommikud ohus! Troopikariikidega on õnneks aga see hea omadus, et alkohol aurustub kehast märkamatult ning pidevat 100% niiskust sisse hingates võiks kogu protsessi kirjeldada rohkem organismi puhastamise kui millegi üleliigse tarbimisena.