Tegelikult küll pigem floorast ja faunast, aga inimesed väärivad ka sissejuhatust.
Kostariikalased on ainult natuke avatumad kui muud Lõuna-Ameerika põhjaosa hõimud. Eks see tuleb keerulisest ja mitte üleliia positiivsest ajaloost ka, mis mõnedel rahvastel tuure natuke maha võtab. Igal juhul on kostariikalased ütlemata sümpaatsed ning sõbralikud ning introvertide jaoks väga värskendavalt mittepealetükkivad.
Nad on ka märkimisväärselt hoolivad oma riigi looduse vastu, mis kohati tekitas natuke kahetsustki - et oleks võimalust nii paljut küsida ja uurida ning kõikidele küsimustele algallikast vastused saada, mis kunagi lapsepõlves loodussõprade ringis käies vastuseta jäid. Ainus probleem - huvikeskuses õppisin kümneselt nooti, mitte ei uurinud mikroskoobi all puulehti, samuti puudub suguvõsas aiandusgeen, seega suur osa potentsiaalist jäi realiseerimata. Küll aga olin usin pildistaja ning alljärgnev valik läheb tervitustega oma põhikooli pinginaabri emale Aimele.
Mamon chino
Papaya
Niimoodi motiveeritakse punasilmselt mürgist konna leherisu alt nähtavale
Jaaguar oli siin
Meeter iguaani
Siis oli veel palju linde, puid, mis ajasid nahka või eritasid tärpentiinilaadset vedelikku, kõndivad palmid, mis üritasid juurtega päikese poole teed rajada, krõpsupaelapõõsad (kuidas iganes nende ladinakeelne nimi oli - lehe moodi alternatiiv meie takjapallidele), tualettpaberipuu (mille lehed pehmemad kui misiganes luks-viiekihiline-velvet-paber ja mida täiesti kannatas looduslikult kasutada), jne jne.