Kohalikelt jäi küsimata, miks nende kõige impressiivsem looduskaitseala Corcovado on saanud küüraka nime ja milline võiks olla seos Rio kuulsaima mäega. Ajaloost põnevamana tundus tol hetkel kohapealne taimne ja loomne elu ning see oli ka nr 1 põhjus, miks ühes maailma liigirikkamas vihmametsas mõned päevad veeta.
Juuli peaks olema tõsisem vihmahooaeg ja isegi Vaikse ookeani ja Kariibi mere rannikul oleks olnud loogiline oodata mõningast vihmasadu. Mida polnud, seda polnud. Corcovados valitses leitsak ning ühte ähvardavat äikesepilve õnnestus kuulda ja näha ainult eemalt. Loodus oli sellegipoolest igiroheline.
Ühe kohaliku küla ja džungli piirile püsti pandud onnid osutusid päris luksuslikuks öömajaks. Ei juhtu iga päev, et hommikul äratavad tuukanid ning hambaid saab pesta väikeste sisalikega tõtt vahtides. Kohvi joomist vaatab pealt puuvilju nosiv aguuti ning mõni suurem kärtsroheline iguaan peesitab päikesetõusu käes. Esimesel ööl lahtise onniuksega magades (et õhk natukenegi liiguks) oli küll iga suurema müra peale kõhe tunne, et milline loom või roomaja nüüd tuppa otsustab tulla. Aga inimene harjub kõigega, ka hommikul viiese ärkamise ja õhtul kaheksase magamaminekuga.
Corcovado on ühe lausega imeline. Inimesi seal peaaegu pole, need vähesedki metsavahid, kes kohalikke põrandaaluseid kullakaevajaid püssidega otsimas käivad. Ülejäänud kas kasvatavad kakaod, võõrustavad gringosid või hooldavad looduskaitseala. Vihmamets on seal vana ja hiiglaslik. Suurem osa metsakatet on nii kõrge ja tihe, et silmaga on keeruline puude pikkust hinnata. Lennukist paistis kõik nagu pehme sammal, tegelikult on ladvad pigem 100m kaugusel maapinnast.
Kohalikud soovitasid ökosüsteemiga minna tutvuma kummikutes. Alguses tundus see natuke overkill, eriti 40-kraadises palavuses. Aga peale esimest kilomeetrist tiiru onne ümbritsevas metsas tundus igati mõistlik 'päris' ekspeditsiooniks midagi tummisemat jalga ajada kui seda olid varbavahed. Boamaod just varbaid näksima ei tulnud, aga iga sahin põõsastes ja latvade vahel Tarzanit mängivad ahvid tekitasid mõningast närvikõdi küll.
Los Patose ranger station oli metsaonnidest 7km ja umbes 16 jõeületuse kaugusel, mistõttu algselt naljana tundunud giidi e-mail, et seda maad tuleb tingimata traktoriga läbida, osutus täiesti pädevaks hinnanguks olukorrale. Selleks, et enne pimedat üldse kuhugi jõuda ja midagi teha, tuli tegutsema asuda varahommikul ning peale kiiret kohvi ja omletti võttis traktor meid peale ning algas suhteliselt ettekujuteldamatu retk džunglisse.
Peab ütlema, et kolmemeetrises kõrkjametsas ja soises bambusepadrikus oleks olnud päris tüütu ise teed rajada. Mul eksisteeris veel mingi alateadvuse hirm, et iga hetk võib kuskilt paku alt mõni madu säärde hüpata, seetõttu oli toredat loodust vähemalt esimestel päevadel hea ja turvaline veidi distantsilt uudistada.
Sooja ja kuiva tunnet jagus aga viivuks, sest Los Patosesse jõudes palus giid oma nimed tähtsasse kaustikusse kirja panna, soovitas tsiviliseeritud vetsupeatuse teha seni, kuni võimalust on, vett varuda ja ülejäänud jalgsimatkaks vaim valmis panna.
Corcovados on eelmisest aastat nõue, et kõigil peab giid kaasas olema. Omapäi sellesse džunglisse uitama enam ei lasta ning täisrelvastuses metsavahte nähes võis arvata, et sellest reeglist üleastumine poleks sugugi hea mõte. Metsavahid, keda kogu looduskaitseala peale on ligi 200, käivad džunglis luusimas, et leida jälgi ebaseaduslikust raiest ja veel ebaseaduslikumast kullakaevamisest. Eks giiditeenus toob kohalikele korraliku lisakopika, aga sellist puutumata loodust nähes tekkis küll karmavõla lunastamise tunne (kõik need üleliigsed paberid mis elu jooksul hunti on visatud!), nii et iga dollar tundus teenivat õilsat eesmärki.