Costa Ricas on rohelisi toone rohkem kui RGB ja CMYK süsteemis värvikoode kokku. Ilma naljata. Esimesel hommikul Puerto Jimenezisse põrutades tundus, et õhk on ka rohelist värvi. Kui San Jose lennujaamas tuli mudellennukile astuda (muud moodi ma seda tiibadega minisõidukit ei nimetaks) Osa poolsaare peakülla jõudmiseks, käis peast läbi mõte, et isegi kui see õhusõit kuskil võsas peaks lõppema, on see võsa lopsakas, suurte lehtedega ja mu lemmikvärvi.
Puerto Jimenez on San Josest 8 bussitunni kaugusel. Lennates jõuab kohale 7h ja 10min kiiremini ning turismivälisel hooajal põhimõtteliselt eralennukiga. Piloodid teretavad kättpidi ja tutvustavad nimepidi, õhku lubatakse tõusta käeviipe peale ning personaalsest ekskursioonist jääb puudu ainult kõrvaklappidega kommunikatsioonisüsteem, sest põristavas propellerlennukis lihtsalt ei kuule mitte midagi, mida teine räägib.
Kui maandumisrada džunglis paistma hakkas ning lennuk peale külanaiste pesunööride vahel manööverdamist surnuaia värava ees seisma jäi, tundus, et olime kohal. Pealinna värske õhk vahetus 35C ja 100% õhuniiskuse vastu ning kõikide üleliigsete riiete seljast koorimine muutus kriitilise tähtsusega ülesandeks. Vaatamata palavusele oli ikka kõik roheline.
Puerto Jimenez on põhiline huub neile, kel asja Corcovado rahvusparki. Kuna ühe dzungli lodge pidaja lubas autoga alles pealelõunaks järgi tulla, oli pool päeva aega külaelu uudistada. Olulisimad pidepunktid: supermercado, jalgpalliväljak, kabel ja raamatukogu, plaaž ning vaikne roheline palmisalu alune, kuhu vähemalt ühe kohaliku tumedate klaasidega autoomaniku näitel chicasid suudlema sõidutada. Auto ei olnud roheline.
Pooleteistpäevase hilinemisega jõudis mulle kohale, et seljakotti jäi pakkimata kamm. Rastapatsidega oleks teoorias olnud päris mahe Euroopasse tagasi lennata, aga seejärel oleks tulnud need 150 000 pikka lokki ka maha nüsida, millist huvi mul ilmselgelt polnud ehk esimeseks pühaks väljakutseks osutus kaubandusest laiade piidega kammi leidmine. Ei olnud triviaalne ülesanne. Kui lõpuks kamm ühest butiigist leidus, ei olnud ka see roheline.
Vesi oli soe ja roheline, esimesed minibanaanid magusad ja kollased, esimene nähtud papagoi kõige punasem, mida andis ette kujutada ning rannas raamatut lugedes kõige huvitavam esimene hispaania keele pealtkuulamispraktika arutelu brasiilia perekonna ja kohaliku kalaärika vahel, kust ja kuidas värsket saaki saaks.
Järgneval kahel nädalal oli potentsiaali.