'Hiirtest ja inimestest'

Tegelikult küll pigem floorast ja faunast, aga inimesed väärivad ka sissejuhatust.

Kostariikalased on ainult natuke avatumad kui muud Lõuna-Ameerika põhjaosa hõimud. Eks see tuleb keerulisest ja mitte üleliia positiivsest ajaloost ka, mis mõnedel rahvastel tuure natuke maha võtab. Igal juhul on kostariikalased ütlemata sümpaatsed ning sõbralikud ning introvertide jaoks väga värskendavalt mittepealetükkivad.

Nad on ka märkimisväärselt hoolivad oma riigi looduse vastu, mis kohati tekitas natuke kahetsustki - et oleks võimalust nii paljut küsida ja uurida ning kõikidele küsimustele algallikast vastused saada, mis kunagi lapsepõlves loodussõprade ringis käies vastuseta jäid. Ainus probleem - huvikeskuses õppisin kümneselt nooti, mitte ei uurinud mikroskoobi all puulehti, samuti puudub suguvõsas aiandusgeen, seega suur osa potentsiaalist jäi realiseerimata. Küll aga olin usin pildistaja ning alljärgnev valik läheb tervitustega oma põhikooli pinginaabri emale Aimele.

Mamon chino

Papaya

Niimoodi motiveeritakse punasilmselt mürgist konna leherisu alt nähtavale

Jaaguar oli siin

Meeter iguaani

Siis oli veel palju linde, puid, mis ajasid nahka või eritasid tärpentiinilaadset vedelikku, kõndivad palmid, mis üritasid juurtega päikese poole teed rajada, krõpsupaelapõõsad (kuidas iganes nende ladinakeelne nimi oli - lehe moodi alternatiiv meie takjapallidele), tualettpaberipuu (mille lehed pehmemad kui misiganes luks-viiekihiline-velvet-paber ja mida täiesti kannatas looduslikult kasutada), jne jne.

Corcovado, ilma Jeesuseta

Kohalikelt jäi küsimata, miks nende kõige impressiivsem looduskaitseala Corcovado on saanud küüraka nime ja milline võiks olla seos Rio kuulsaima mäega. Ajaloost põnevamana tundus tol hetkel kohapealne taimne ja loomne elu ning see oli ka nr 1 põhjus, miks ühes maailma liigirikkamas vihmametsas mõned päevad veeta.

Juuli peaks olema tõsisem vihmahooaeg ja isegi Vaikse ookeani ja Kariibi mere rannikul oleks olnud loogiline oodata mõningast vihmasadu. Mida polnud, seda polnud. Corcovados valitses leitsak ning ühte ähvardavat äikesepilve õnnestus kuulda ja näha ainult eemalt. Loodus oli sellegipoolest igiroheline.

Ühe kohaliku küla ja džungli piirile püsti pandud onnid osutusid päris luksuslikuks öömajaks. Ei juhtu iga päev, et hommikul äratavad tuukanid ning hambaid saab pesta väikeste sisalikega tõtt vahtides. Kohvi joomist vaatab pealt puuvilju nosiv aguuti ning mõni suurem kärtsroheline iguaan peesitab päikesetõusu käes. Esimesel ööl lahtise onniuksega magades (et õhk natukenegi liiguks) oli küll iga suurema müra peale kõhe tunne, et milline loom või roomaja nüüd tuppa otsustab tulla. Aga inimene harjub kõigega, ka hommikul viiese ärkamise ja õhtul kaheksase magamaminekuga.

Corcovado on ühe lausega imeline. Inimesi seal peaaegu pole, need vähesedki metsavahid, kes kohalikke põrandaaluseid kullakaevajaid püssidega otsimas käivad. Ülejäänud kas kasvatavad kakaod, võõrustavad gringosid või hooldavad looduskaitseala. Vihmamets on seal vana ja hiiglaslik. Suurem osa metsakatet on nii kõrge ja tihe, et silmaga on keeruline puude pikkust hinnata. Lennukist paistis kõik nagu pehme sammal, tegelikult on ladvad pigem 100m kaugusel maapinnast.

Kohalikud soovitasid ökosüsteemiga minna tutvuma kummikutes. Alguses tundus see natuke overkill, eriti 40-kraadises palavuses. Aga peale esimest kilomeetrist tiiru onne ümbritsevas metsas tundus igati mõistlik 'päris' ekspeditsiooniks midagi tummisemat jalga ajada kui seda olid varbavahed. Boamaod just varbaid näksima ei tulnud, aga iga sahin põõsastes ja latvade vahel Tarzanit mängivad ahvid tekitasid mõningast närvikõdi küll.

Los Patose ranger station oli metsaonnidest 7km ja umbes 16 jõeületuse kaugusel, mistõttu algselt naljana tundunud giidi e-mail, et seda maad tuleb tingimata traktoriga läbida, osutus täiesti pädevaks hinnanguks olukorrale. Selleks, et enne pimedat üldse kuhugi jõuda ja midagi teha, tuli tegutsema asuda varahommikul ning peale kiiret kohvi ja omletti võttis traktor meid peale ning algas suhteliselt ettekujuteldamatu retk džunglisse.

Peab ütlema, et kolmemeetrises kõrkjametsas ja soises bambusepadrikus oleks olnud päris tüütu ise teed rajada. Mul eksisteeris veel mingi alateadvuse hirm, et iga hetk võib kuskilt paku alt mõni madu säärde hüpata, seetõttu oli toredat loodust vähemalt esimestel päevadel hea ja turvaline veidi distantsilt uudistada.

Sooja ja kuiva tunnet jagus aga viivuks, sest Los Patosesse jõudes palus giid oma nimed tähtsasse kaustikusse kirja panna, soovitas tsiviliseeritud vetsupeatuse teha seni, kuni võimalust on, vett varuda ja ülejäänud jalgsimatkaks vaim valmis panna.

Corcovados on eelmisest aastat nõue, et kõigil peab giid kaasas olema. Omapäi sellesse džunglisse uitama enam ei lasta ning täisrelvastuses metsavahte nähes võis arvata, et sellest reeglist üleastumine poleks sugugi hea mõte. Metsavahid, keda kogu looduskaitseala peale on ligi 200, käivad džunglis luusimas, et leida jälgi ebaseaduslikust raiest ja veel ebaseaduslikumast kullakaevamisest. Eks giiditeenus toob kohalikele korraliku lisakopika, aga sellist puutumata loodust nähes tekkis küll karmavõla lunastamise tunne (kõik need üleliigsed paberid mis elu jooksul hunti on visatud!), nii et iga dollar tundus teenivat õilsat eesmärki.

Roheline Maa

Costa Ricas on rohelisi toone rohkem kui RGB ja CMYK süsteemis värvikoode kokku. Ilma naljata. Esimesel hommikul Puerto Jimenezisse põrutades tundus, et õhk on ka rohelist värvi. Kui San Jose lennujaamas tuli mudellennukile astuda (muud moodi ma seda tiibadega minisõidukit ei nimetaks) Osa poolsaare peakülla jõudmiseks, käis peast läbi mõte, et isegi kui see õhusõit kuskil võsas peaks lõppema, on see võsa lopsakas, suurte lehtedega ja mu lemmikvärvi.

Puerto Jimenez on San Josest 8 bussitunni kaugusel. Lennates jõuab kohale 7h ja 10min kiiremini ning turismivälisel hooajal põhimõtteliselt eralennukiga. Piloodid teretavad kättpidi ja tutvustavad nimepidi, õhku lubatakse tõusta käeviipe peale ning personaalsest ekskursioonist jääb puudu ainult kõrvaklappidega kommunikatsioonisüsteem, sest põristavas propellerlennukis lihtsalt ei kuule mitte midagi, mida teine räägib.

Kui maandumisrada džunglis paistma hakkas ning lennuk peale külanaiste pesunööride vahel manööverdamist surnuaia värava ees seisma jäi, tundus, et olime kohal. Pealinna värske õhk vahetus 35C ja 100% õhuniiskuse vastu ning kõikide üleliigsete riiete seljast koorimine muutus kriitilise tähtsusega ülesandeks. Vaatamata palavusele oli ikka kõik roheline.

Puerto Jimenez on põhiline huub neile, kel asja Corcovado rahvusparki. Kuna ühe dzungli lodge pidaja lubas autoga alles pealelõunaks järgi tulla, oli pool päeva aega külaelu uudistada. Olulisimad pidepunktid: supermercado, jalgpalliväljak, kabel ja raamatukogu, plaaž ning vaikne roheline palmisalu alune, kuhu vähemalt ühe kohaliku tumedate klaasidega autoomaniku näitel chicasid suudlema sõidutada. Auto ei olnud roheline.

Pooleteistpäevase hilinemisega jõudis mulle kohale, et seljakotti jäi pakkimata kamm. Rastapatsidega oleks teoorias olnud päris mahe Euroopasse tagasi lennata, aga seejärel oleks tulnud need 150 000 pikka lokki ka maha nüsida, millist huvi mul ilmselgelt polnud ehk esimeseks pühaks väljakutseks osutus kaubandusest laiade piidega kammi leidmine. Ei olnud triviaalne ülesanne. Kui lõpuks kamm ühest butiigist leidus, ei olnud ka see roheline.

Vesi oli soe ja roheline, esimesed minibanaanid magusad ja kollased, esimene nähtud papagoi kõige punasem, mida andis ette kujutada ning rannas raamatut lugedes kõige huvitavam esimene hispaania keele pealtkuulamispraktika arutelu brasiilia perekonna ja kohaliku kalaärika vahel, kust ja kuidas värsket saaki saaks.  

Järgneval kahel nädalal oli potentsiaali.