Ehk mis juhtub siis, kui jõuab uuesti kätte aeg 'üks kord aastas Lõuna-Ameerikasse vol 2013.' Pikka sissejuhatust ei tee, kes teab, teab niigi, kes ei tea, siis seekord oli tegelikult valida kahe idee vahel: kas põrutada Kolumbiasse või teha suurem tiir Venezuelas. Kolumbia ja seal elavad sõbrad seekord võitsid. Esimeseks nädalaks paariks liitus ka osa matkaklubist ehk Eva, et minu eksprompt stiilis ringikolamine ikka rohkem leviks :)
Kõikjalt saadud soovitusi Bogotast võimalikult kiiresti jalga lasta ei võtnud kaua analüüsida, ning et hommikuse 6:30 bussi peale jõuda, kimasime öisest lennujaamast otse hotelli magama.
Bogotas maandudes tekkis kaks reaktsiooni: 1) nii mõnus on jälle Lõuna-Ameerika kontinendil olla, 2) miks on igal tänavanurgal, viadukti ees ja taga, sildade otstes ja kõikides kesklinna bussipeatustes automaadiga sõjaväelane? Bogota bussijaam ise on pea rahvusvahelise lennujaama turvanõuetele vastav maja. Igal pool küsitakse passi ja pileteid ning lahkuvate busside ooteputkadesse lastakse ainult peale põhjalikku kontrolli. Bussipiletid on pigem odavad. Bussid ise enamasti mugavad, kuigi päris Tshiili ja Argentiina executive klassini ei küüni.
Veidi struktuursema eeltöö tulemusena oli meil esimese asjana plaan arvutifriikide-nohikurežiim vahetada värske õhu mürgituse vastu ehk võtta suund Kolumbia seiklusspordipealinna San Gili poole.
Ekstreemmekasse oli turismipiibli järgi 6-7h sõitu; vastas tõele ning tervituseks võttis San Gil vastu oma 30 kraadise leitsakuga. Bussijaamast hotelli jalutades õnnestus peaaegu et päikesepiste saada. Temperatuuri erinevus veel 48h tagasi oli üle 40 kraadi ja seda negatiivses suunas...
Linnake ise paikneb Kolumbia keskosas kaheks jagunevate kordiljeeride vahel. Asumit peetakse riigi seiklusspordikeskuseks, sest lähedal on mäed, jõed, kaljud, ojad, tuul, vesi, koopad, hea ilm ja muretud inimesed. Misiganes harrastuste järgi isu on, kõike saab teha. Kuna San Gil asus kaardi järgi vaadates lähedal ka müstilisele Sierra Nevada del Cocuyle, otustasime esimestel päevadel teha midagi tsiviliil-metsiku kategooriast, enne totaalseks nomaadiks kehastumist. No et töörutiinist toimuks sujuv üleminek puhkuserutiinile või umbes nii.
San Gil International Hosteli omanike soovituste järgi tuli teha vähemalt kahte asja: koopamatk ja paragliding. 'Koopamatk' oli kirjelduse järgi poolepäevane jalutuskäik lähedalasuvasse kanjonisse, mille urgastes eelmisel sajandil kohailkud hõimud elasid, lisaks vahele natuke rapellingut ja mägijõgedes ujumist. Põhjalikud inimesed tutvusid enne üritusega liitumist ka rajakirjeldusega ja panid tähele, et alguspunktist lõpp-punkti saamiseks tuli teha paar mitte-nii-igapäevast vettehüpet kanjonijõkke. Minu brünett pea sellise süvenemisega puhkuse ajal ei tegele ning palju blondim pea on tavaliselt veel muretum :) Pimedates ja märgades savikoobastes ringironimine ning mitmest kiftist kaljunukist köiega alla laskumine oli lihtsalt fun. Aga ühel hetkel kadus kõnevõime, kui pikajuukseline flöödimängijast matkajuht särgi seljast kooris, kogu tavaari oma veekindlasse seljakotti toppis ning meie väikesele seltskonnale käsu andis - seljakoti lennutab ta kohe kaljunukist alla jõkke ning me kõik peame järgi hüppama.
Ausalt, see ei olnud naljakas. Vähemalt tol momendil mitte. Eriti minu jaoks, kes ma esimese peaka julgesin basseiniservalt vette teha umbes 26. aastaselt, kõrgusekartus pealekauba. Matkajuht Jose tegi otsa lahti, seletas, et käed tuleb rinna juures vastu keha suruta, lugeda 1-2-3-and-jump. Kui kord minu kätte jõudis, mediteerisin selle kaljunuki pealt 6m alla vaadates ikka päris mõne minuti. Närvid lihtsalt ei keeldusid jalgu liigutamast. Aga hüpatud sai ning peale sukedumist jõekaldale ujudes tekkis tunne, et täitsa prooviks veel :)
Peale tunnist matkamist avaneski uus võimalus. Seekord kanjonijõkke, mida ülevalt kaljunuki pealt alla vaadates näha ei olnud. Tol momendil tekkis endal küll mõte, et pigem otsin muu viisi, kuidas sellest 'elamusest' pääseda, ja kindel olla, et ühes tükis end Eestisse tagasi lennutan. Vesi oli 15m allpool ja minu jaoks lahendumatus võrrandis oli nii palju tundmatuid, et olin hetkelises paanikahoos vabatahtlikult esimesena valmis mitte pikalt mõtlema ja selle hullusega ühele poole saama. Andsin kõik üleliigse Jose veekindlasse kotti ning ronisin kaljuserva peale, et sealt ennast järgmisele, alt poolt paistvale kivinukile libistada ja sealt edasi sujuvalt jõkke.
Kaljusein oli aga libe ning et downward spiralit vältida, tuli ikkagi ennast seinast võimalikult kaugele tõugata ja alla jõkke sukelduda. Ma usun, et kõrvalt nägi see hirmsam välja kui tegelikult oli. Igatahes kadus sõbrantsil igasugune isu minu trikki järgi teha ning seal me siis mitmekesi mediteerisime päris tükk aega. Lõpuks sai Josel ja teistel pealtvaatajatel lõbu otsa ning kollektiivse ergutushüüde taustal hüppas kogu järelejäänud seltskond alla jõeorgu. Ei saa öelda, et igav päev oleks olnud!
Päevased elamused vahetasime õhtul kohalikust kakaost tehtud brownide, turult hangitud imenimeliste puuviljade, õlle ja kohvi vastu. Programmi kuulus veel jalutuskäik ümberkaudsetes linnaosades, San Gili vaatamisväärsuste edetabelis esiotsas olevas looduspargis (mõttetu), mille tegi huvitavaks ainult jõuludest maha jäänud disneylikud looduskaunistused ja kõige Nabakovilikum bassein, mida oma silmaga näinud olen.
San Gili teine kaubamärk on paragliding. 30-40 minuti pikkune lend maksis 170 tuhat kohalikku raha, olles sellega vaieldamatult kõige kallim oma raha väärt aktiviteet Kolumbias. Chicamocha kanjoni kohal olevas tuulekoridoris kõiki mägesid, jõgesid ja külasid nagu peopesal näha oli nii meeldejääv elamus, et sinna kanti sattujatel soovitaks kindlasti eeskuju järgida. Instruktorid on profid ning kui esimesest kõhedustundest üle saab, teevad veel kirsiks tordil piruette ja spiraale nii, et hommikusöögimaitse suhu tuleb :)
Õhtuhämaruses ja veidi jahenenud kliimas ei ole aga muud teha, kui koahlike promillide maitse ära proovida. Kolumbia polnud selleks hetkeks veel sealsete kulinaaria-imedega suutnud üllatada ning alustuseks pakkus piisavat põnevust iga järgmine kahtlase välimusega puu- või põõsavili mida tuli TINGIMATA proovida. Minu vaieldamatuks lemmikuks ning stamp-joogiks muutus järgnevaks kuuks värskelt pressitud maracuya.